Teen väikese kokkuvõtte oma muljetest:
Bussisõit oli veits tüütu, kuid ise juhtida oli mõnus, eriti mägiteedel. Parkimisega oli vahel probleeme, eriti mahutada 1,95 kõrgust bussi 1,85 kõrgusega parkimismajja - kuid õnnestus.
Pastapeade liiklus on veidike erinev - kahe reaga teel on viis rida autosid. Poola liiklusest ma parem üldse ei räägi.
Söögikohtadeks valisime alati kesklinna, seega oli valida kas läheb kogu papp või räme papp (va Sveits - seal läheb kogu papp).
Kämpingu administraatori pakutud puuvilja viin ei läinud eriti hästi alla ning hotelli administraatori pakutud kohalik klubi oli vikerkaare värvidega.
Lisaks ei tasu osta Saint James'i rummi, kuid kui see viga on tehtud, siis ei tohiks seda ammugi mitte lahjendada Coca-Cola light Lime'iga.
Samuti ei maksa veini pudelit avada auto istme peatoega.
Muidu oli reis ikka super lahe. Sai räägitud väga erinevate rahvastega. Sain teada et rootslased ja norrakad kasutavad Eesti nimesid (Birgit, Siiri) ning Ameeriklastel on hea haistmine ja Austraalastel on väga hea nägemine (rohkem selle kohta ei kommenteeri).
Lõpetuseks tänan reisiseltskonda ja Mullivanni ning ka Annet !
...ja tegelikult ma ei taha täis olla ;)
esmaspäev, 20. juuli 2009
pühapäev, 19. juuli 2009
Lõpuspurt
Just sellise pealkirjaga võiks kokku võtta meie reisi viimased päevad, sest juba eile õhtul kella 22-ks jõudsime kõik ilusti oma kodudesse. Oi, kui hea on taas kodus olla! Aga kõigest järgemööda.
Alustama peaksin ilmselt vihmasest reede hommikust Šveitsis kuskil Lausanne' ja Berni vahelisel kiirteel. Nagu öeldud sai, siis osad meist polnuks suutelised enam magamiskotis või telgis magama, sest need olid kõik läbimärjaks saanud selle öise paduvihmaga. Panime oma laagri kokku ning võtsime suuna Berni peale. Aga ilm mängis taaskord vingerpussi - hakkas sadama ja üsna tugevalt. Seega jalutuskäigust Šveitsi pealinnas ei tulnud midagi välja. Vahemaad lähevad selles väikeses riigis kiiresti ning sõitsime Zürichisse. Ka seal ei olnud ilmataat meile armuline ning aina sadas ja sadas. Vaid korraks saime jala maha panna ja visata kuulsale Grossmünsterile pilk peale. Vastavalt Ennika soovitusele sõitsime läbi ka Bahnhofstrasselt, kuid halva ilma tõttu oli seal õige vähe rahvast. Järgmiseks sihtkohaks sai võetud Rheinfall. Šveitsist jäigi üldiselt meelde halb ilm ja väikesed vahemaad.
Rheinfall on Šveitsi ja Saksamaa piiril asuv Euroopa suurim kosk. Pikkust oli tal 150 meetrit ja kõrgust 23 meetrit. Ilm oli enam-vähem normaalseks muutunud ning saime lõpuks ometi midagi avastada ka. Seal oli üsna palju rahvast ning turismigruppe. Aga vaade oli ikka võimas! Ja see müra, mida ta tekitas! Mõned meist tegid ka väikestmoodi suveniirišoppingut (Šveitsi armee noad nt). Kõht andis tunda, nagu ütleb Ex (kõht on tühi nagu enne pühi). Aga Rheinfallis olid hinnad kirved ning otsustasime Saksamaal süüa õiget bratwursti, sauerkrauti ja kartoffelnit.
Nii lihtne see paraku polnud...Esimene linnake, kust toitu sattusime otsima, oli Herrenberg. Huvitav nimi muidugi. Tundus, et kogu linn oli mingisugust sebimist täis - valmistuti suuremaks festivaliks, sest igale poole püstitati telke ja laudu. Aga süüa oli võimatu leida! Kella 4 ajal olid kõik söögikohad kinni. Väga näljaste ja kurjadena sõitsime edasi. Ja siis algas jälle see paduvihm ja kella 5-sed ummikud Saksa kiirteel. Tundus, et tol päeval me peale külmade burgerite (mustadeks päevadeks) ja snäkkide midagi süüa ei saagi. Sõitsime korduvalt mööda McDonalds'itest ja Burger Kingitest, aga tahtsime ikka õiget toitu saada. Lõpuks oli aga nii, et "püüdsime kõige paremat, välja kukkus nagu alati" ja sõime Burger Kingis.
Burger Kingis sai ka selle reisi koha pealt tähtsamad otsused vastu võetud. Kuna me polnud pea ööpäeva normaalset ilma näinud, magamiskotid olid märjad, rahavarud otsakorral ning ka reisiväsimus juba peal, siis otsustati ühehäälselt järgmiseks sihtkohaks TARTU võetud. Märgin ära, et siinkohal sai ka üks suur viga tehtud, et me ühtegi teist linna külastada enam ei soovinud. Aga sellest täpsemalt pisut allpool. Tartu oli ligi 2000 km ja 24 tundi sõitu järjest. Vähemasti GPS-i järgi.
Sõita oli raske, sest liiklus oli väga tihe või suisa seisis ning kogu aeg kallas vihma. Suurima koormuse sai ilmselt Kaarel, kes sõitis terve reede. Laupäeva öösel vahetasin ta Berliini lähistel välja ning sain ka pisut Saksa kiirteid nautida. Kuid igal pool olid takistuseks ka teetööd. Kella 7ks hommikul olime jõudnud kuskile Gdanski kanti ja ma ei jaksanud enam sõita, tegime vahetuse ja läksin magama ära. Sel ajal, kui ma magasin, tuligi välja meie saatuslik viga oma marsruudi planeerimisel. Nimelt, tahtes võimalikult kiiresti koju saada, panime sihtkohaks Tartu. GPS arvutas kiireima teekonna paraku läbi Kaliningradi oblasti. Ühel hetkel olevat meil ees olnud automaatidega mehed ja tõkkepuud. Vaevalt neile meie auto küljes lehviv Eesti lipp eriti just meeldida võis...
Ühesõnaga niigi tüütu ja suur Poola venis aina pikemaks ja pikemaks. Tuli ju ümber Venemaa sõita nüüd ja need teed olid ikka alla igasuguse arvestuse. Tankidroom oleks korrektne termin ilmselt. Kõigile tundus, et see kuradi Poola ei lõppegi ära, vaid kilomeetreid tuleb lihtsalt aina juurde ja juurde. Poola-Leedu piiril lendas väga palju mahlakaid kommentaare selle Euroopa suurriigi suunas. :)
Leedus oli missiooniks kiiremas korras süüa saada ning selles osas aitas meid välja mingi Armeenia teeäärne restoran. Toidud olid head ja teenindus saksakeelne, mitte inglisekeelne nagu arvata võiks. Läti läks libedalt ning Eesti-Läti piiril kõlasid sellised "hurrrrrrraaaaaaaaaaad", et kohalikud võisid meid küll imelikeks pidada. Võisidki alata viimased 87 kilomeetrit Emajõe Ateena poole. Küll oli hea tagasi kodumaal olla!
Nüüd siis minu poolt mõned lõppsõnad. Esiteks, kogudistantsiks sai 7800 km. Nähtud sai 11 riiki ja väga suur arv äärmiselt eripalgelisi kohti. 4 kraadist kuni 38 kraadini, 3000 meetri kõrguselt merepinnani. Nägime mägesid ja randu, suuri linnasid ning uniseid külakesi. Oli väga mitmekesine reis, kus sai nautida nii kultuuri kui ka lõbutseda ja puhata. Aga ikkagi on hea kodus olla tagasi! Mulle tundub, et mida rohkem ma maailma näen, seda rohkem hakkan Eestit hindama ja väärtustama. Loodetavasti see ei muutu kunagi.
Reisiseltskond oli väga lahe. Minu meelest saime omavahel hästi läbi ning nalja sai ikka rohkem kui kopika eest, mul olid vahepeal naermisest kõhulihased haiged :D.
Ma kujutan ette, et mõnel naisterahval oleks selles meesteseltskonnas õige imelik olnud...Ja mida kõike selle reisi jooksul ei juhtunud ega toimunud, kuid sellest räägib igaüks juba ise valikuliselt. Sest mis toimus reisil, see võiks ka jääda reisile :)
Ja viimaks, olgugi, et eile kiirustasid kõik koju ära, tahaksin tänada reisikaaslasi ägeda tripi eest. Teiega võiks alati uuesti minna (no olgu, vähemasti mitte enne aasta möödumist)! Kindlasti ei jäta ma mainimata Egoni suuri pingutusi selle reisi toimimise nimel. Olgugi, et ma olen algusest peale selle juures olnud, siis põhimõtteliselt kogu marsruut ja organiseerimine on Egoni poolt tehtud. Ja kõik laabus suurepäraselt ju! Nii et suured tänud ja järgmise korrani.
Auf wiedersehen!
Alustama peaksin ilmselt vihmasest reede hommikust Šveitsis kuskil Lausanne' ja Berni vahelisel kiirteel. Nagu öeldud sai, siis osad meist polnuks suutelised enam magamiskotis või telgis magama, sest need olid kõik läbimärjaks saanud selle öise paduvihmaga. Panime oma laagri kokku ning võtsime suuna Berni peale. Aga ilm mängis taaskord vingerpussi - hakkas sadama ja üsna tugevalt. Seega jalutuskäigust Šveitsi pealinnas ei tulnud midagi välja. Vahemaad lähevad selles väikeses riigis kiiresti ning sõitsime Zürichisse. Ka seal ei olnud ilmataat meile armuline ning aina sadas ja sadas. Vaid korraks saime jala maha panna ja visata kuulsale Grossmünsterile pilk peale. Vastavalt Ennika soovitusele sõitsime läbi ka Bahnhofstrasselt, kuid halva ilma tõttu oli seal õige vähe rahvast. Järgmiseks sihtkohaks sai võetud Rheinfall. Šveitsist jäigi üldiselt meelde halb ilm ja väikesed vahemaad.
Rheinfall on Šveitsi ja Saksamaa piiril asuv Euroopa suurim kosk. Pikkust oli tal 150 meetrit ja kõrgust 23 meetrit. Ilm oli enam-vähem normaalseks muutunud ning saime lõpuks ometi midagi avastada ka. Seal oli üsna palju rahvast ning turismigruppe. Aga vaade oli ikka võimas! Ja see müra, mida ta tekitas! Mõned meist tegid ka väikestmoodi suveniirišoppingut (Šveitsi armee noad nt). Kõht andis tunda, nagu ütleb Ex (kõht on tühi nagu enne pühi). Aga Rheinfallis olid hinnad kirved ning otsustasime Saksamaal süüa õiget bratwursti, sauerkrauti ja kartoffelnit.
Nii lihtne see paraku polnud...Esimene linnake, kust toitu sattusime otsima, oli Herrenberg. Huvitav nimi muidugi. Tundus, et kogu linn oli mingisugust sebimist täis - valmistuti suuremaks festivaliks, sest igale poole püstitati telke ja laudu. Aga süüa oli võimatu leida! Kella 4 ajal olid kõik söögikohad kinni. Väga näljaste ja kurjadena sõitsime edasi. Ja siis algas jälle see paduvihm ja kella 5-sed ummikud Saksa kiirteel. Tundus, et tol päeval me peale külmade burgerite (mustadeks päevadeks) ja snäkkide midagi süüa ei saagi. Sõitsime korduvalt mööda McDonalds'itest ja Burger Kingitest, aga tahtsime ikka õiget toitu saada. Lõpuks oli aga nii, et "püüdsime kõige paremat, välja kukkus nagu alati" ja sõime Burger Kingis.
Burger Kingis sai ka selle reisi koha pealt tähtsamad otsused vastu võetud. Kuna me polnud pea ööpäeva normaalset ilma näinud, magamiskotid olid märjad, rahavarud otsakorral ning ka reisiväsimus juba peal, siis otsustati ühehäälselt järgmiseks sihtkohaks TARTU võetud. Märgin ära, et siinkohal sai ka üks suur viga tehtud, et me ühtegi teist linna külastada enam ei soovinud. Aga sellest täpsemalt pisut allpool. Tartu oli ligi 2000 km ja 24 tundi sõitu järjest. Vähemasti GPS-i järgi.
Sõita oli raske, sest liiklus oli väga tihe või suisa seisis ning kogu aeg kallas vihma. Suurima koormuse sai ilmselt Kaarel, kes sõitis terve reede. Laupäeva öösel vahetasin ta Berliini lähistel välja ning sain ka pisut Saksa kiirteid nautida. Kuid igal pool olid takistuseks ka teetööd. Kella 7ks hommikul olime jõudnud kuskile Gdanski kanti ja ma ei jaksanud enam sõita, tegime vahetuse ja läksin magama ära. Sel ajal, kui ma magasin, tuligi välja meie saatuslik viga oma marsruudi planeerimisel. Nimelt, tahtes võimalikult kiiresti koju saada, panime sihtkohaks Tartu. GPS arvutas kiireima teekonna paraku läbi Kaliningradi oblasti. Ühel hetkel olevat meil ees olnud automaatidega mehed ja tõkkepuud. Vaevalt neile meie auto küljes lehviv Eesti lipp eriti just meeldida võis...
Ühesõnaga niigi tüütu ja suur Poola venis aina pikemaks ja pikemaks. Tuli ju ümber Venemaa sõita nüüd ja need teed olid ikka alla igasuguse arvestuse. Tankidroom oleks korrektne termin ilmselt. Kõigile tundus, et see kuradi Poola ei lõppegi ära, vaid kilomeetreid tuleb lihtsalt aina juurde ja juurde. Poola-Leedu piiril lendas väga palju mahlakaid kommentaare selle Euroopa suurriigi suunas. :)
Leedus oli missiooniks kiiremas korras süüa saada ning selles osas aitas meid välja mingi Armeenia teeäärne restoran. Toidud olid head ja teenindus saksakeelne, mitte inglisekeelne nagu arvata võiks. Läti läks libedalt ning Eesti-Läti piiril kõlasid sellised "hurrrrrrraaaaaaaaaaad", et kohalikud võisid meid küll imelikeks pidada. Võisidki alata viimased 87 kilomeetrit Emajõe Ateena poole. Küll oli hea tagasi kodumaal olla!
Nüüd siis minu poolt mõned lõppsõnad. Esiteks, kogudistantsiks sai 7800 km. Nähtud sai 11 riiki ja väga suur arv äärmiselt eripalgelisi kohti. 4 kraadist kuni 38 kraadini, 3000 meetri kõrguselt merepinnani. Nägime mägesid ja randu, suuri linnasid ning uniseid külakesi. Oli väga mitmekesine reis, kus sai nautida nii kultuuri kui ka lõbutseda ja puhata. Aga ikkagi on hea kodus olla tagasi! Mulle tundub, et mida rohkem ma maailma näen, seda rohkem hakkan Eestit hindama ja väärtustama. Loodetavasti see ei muutu kunagi.
Reisiseltskond oli väga lahe. Minu meelest saime omavahel hästi läbi ning nalja sai ikka rohkem kui kopika eest, mul olid vahepeal naermisest kõhulihased haiged :D.
Ma kujutan ette, et mõnel naisterahval oleks selles meesteseltskonnas õige imelik olnud...Ja mida kõike selle reisi jooksul ei juhtunud ega toimunud, kuid sellest räägib igaüks juba ise valikuliselt. Sest mis toimus reisil, see võiks ka jääda reisile :)
Ja viimaks, olgugi, et eile kiirustasid kõik koju ära, tahaksin tänada reisikaaslasi ägeda tripi eest. Teiega võiks alati uuesti minna (no olgu, vähemasti mitte enne aasta möödumist)! Kindlasti ei jäta ma mainimata Egoni suuri pingutusi selle reisi toimimise nimel. Olgugi, et ma olen algusest peale selle juures olnud, siis põhimõtteliselt kogu marsruut ja organiseerimine on Egoni poolt tehtud. Ja kõik laabus suurepäraselt ju! Nii et suured tänud ja järgmise korrani.
Auf wiedersehen!
reede, 17. juuli 2009
12. päeva hommikul
Viimati kirjutasin 2 päeva tagasi Barcelona hotellist. Siis paistis päike ja sooja oli juba hommikul yle 30 kraadi. Tänaseks on olukord pisut teistsugune – oleme jöudnud omadega mägisesse Šveitsi, ilm on vihmane ning sooja kõigest 17 kraadi. Aga teen lyhikokkuvötte vahepeal toimunust.
Barcelonas istusime oma bussi ning söitsime vaatama linna yht märkimisväärseimat rajatist - La Sagrada Familia katedraal. Tegemist on hoonega, mida on yle 100 aasta ehitatud, arhitekiks Gaudi – mees, kes on oma käekirjaga väga palju Barcelona välimust möjutanud. Seal jagunes meie seltskond kaheks – need, kes tahtsid randa minna ning need, kes eelistasid linna peal ringi vaadata. Mina läksin koos Exi ja Swartsiga Barcelona veemönusid nautima. Algul valisime pisut vale rannariba, sest too koht oli muuliga kahelt poolt ymbritsetud ning ysna prahti täis. Ka inimesi tundus kahtlaselt vähe. Liikusime randa pidi pisut edasi ja leidsime öige koha yles. Olid seal alles lained! Kuna Eestis 5-meetriste lainetega rannas vöidelda ei saa, siis olimegi enamuse ajast vees ning möllasime lainetevahus umbes kella 4ni. Seejärel tegime väikse suveniiripoodlemise ning vötsime teised kutid peale. Sellest hetkest alates enam edasi me ei söitnud, nyyd juba tagasi kodu poole.
Kuna oli selge, et Annecy'sse me tolle päeva öhtuks ei jöua, siis vötsime sihiks hoopiski Löuna-Prantsusmaa ajaloolise Avignoni linna. Meie suureks yllatuseks polnudki tegu väljasurnud väikelinnaga, vaid seal kihas ikka hull melu. Nagu teada saime, siis toimus seal iga-aastane teatrifestival, mis oli täiesti halvanud liikluse vanalinnas. Auto parkisime väljaspoole linnamyyri, mis Avignonis ymbritseb 100%-selt kogu vanalinna. Ajaloos mitte nii hästi orienteerujatele mainin ära, et Avignon on linn, kus 14. sajandil elasid ligi 70 aastat paavstid nn “Avignoni vangipölves”. Linn kuulus pikemat aega paavstide valitsemise alla. Linnas oli meil esmane eesmärk köht täis saada, sest hommikust saati polnud osad meist midagi möistlikku söönud. Läksimegi kohalikku restorani, kuid tundub, et maailmakuulsa Prantsuse köögi taset me seal siiski ei kohanud. Köhud täis, vaatasime pisut festivali yritusi ning seejärel hakkasime bussi poole tagasi liikuma mööda peatänavat. Et me polnud bussi asukohta GPS-i ära märkinud, siis liikusime köhutunde järgi. Linnamyyrist välja jöudes keerasime valele poole ning tegime KOGU linnamyyrile tiiru peale (peaks olema mingi 4-5 km). Aga päris möttetult me seda aega ka ei raisanud. Nägime väga innovaatilist prostitutsioonimajandust. Siit oleks ka eesti konkubiinidel nii möndagi öppida. Nimelt söitsid neegritest löbunaised valgete suurte kaubikutega parklatesse, panid salongis tuled pölema ja jäid kundesid ootama. Kui keegi röömus mees tuli, siis tömmati kardin ette ja mindi bussi tahaossa äri ajama.
Selleks ajaks, kui me löpuks bussini jöudsime, oli kell juba 1 öösel ning enam polnud mötet F1 hotelli minema hakata, nagu esialgu plaanis oli. Söitsime hoopiski edasi Annecy poole ning jäime yhte teeäärsetest kämpimiskohtadest, kus oli olemas WC, värske vesi ning lauad-toolidki. Pikema tseremooniata läksime magama. Hommikul ärgates jalutas meie juurde yks paarike, tervitades meid sulaselges eesti keeles. Tuli välja, et juhuslikult ööbis meie körval telgis yks eesti-ungari paar. Isegi ungarlasest noormees möistis hästi eesti keelt. Rääkisime nendega pisut juttu ning seejärel hakkasime Annecy poole edasi söitma.
Annecy on kaunis Prantsusmaa Alpide väikelinn. Linna ääres on Annecy järv ning ka linn ise on jöega pooleks löigatud 2 ossa. Parkisime auto ära ning läksime jöe ääres söögikohta otsima. Linnas oli äärmiselt umbne ja palav ning pikalt päikese käes praadida poleks tahtnud. Ära söönud, otsustasime Annecy järve ujuma minna. Tegemist oli üle pika aja esimese mageda vee koguga, mis oli meeldivaks vahelduseks soolasele Vahemerele. Järves oli liivapöhi ning ilus ja selge vesi, kuigi madal.
Peale Annecyt nägi kava ette Mont Blanciga tutvumist. Teel Charmonixi avanes meile maaliline vaade Mont Blancile, kuid see jäigi meie viimaseks kohtumiseks selle hiiglasega, sest Charmonixi linnakeses, kust pidi minema gondel 3800m körgusele, kysiti selle söidu eest 40 eurot iga inimese pealt. Leidsime, et see oleks möttetult kallis kulutus ning tegime selle asemel kohalikus baaris lohutuseks möned ölled :). Charmonixis suutsime fikseerida temperatuuri 38 kraadi sooja.
Järgmiseks sihiks sai sätitud GPS-il Lausanne Šveitsis. Tegemist on siis 11. riigiga meie reisil. Lausanne's oli ylesandeks leida pood ning osta endale syya. Kohalike abiga me selle löpuks ka leidsime ning tegime ära suuremad sisseostud, mitte unustades kohalikku ölut. Kuna eelmine öö oli kämpingus möödunud väga mönusalt, siis lootsime ka Šveitsis leida sarnase ööbimiskoha. Peale möningaseid otsinguid avastasime yhe väga laheda puhkeala kiirtee ääres. Seal oli köik olemas! Söime, jöime ning kuulasime muusikat umbes 00.00ni. Siis märkis Ex prohvetlikult, et varsti hakkab sadama, kuna ta nägi kauguses välgusähvatusi. Ylejäänud läksid telki magama, mina ja Lendok aga bussi. Ja öigesti tegime, sest sellist tormituult, paduvihma ja välgumöllu pole mina kyll elus varem näinud. Oli väga keeruline magada, kui kogu aeg oli taevas välgatustest valge. Teised kallasid hommikul telkidest ja magamiskottidest vett välja. Aga tundub, et keegi haigeks pole jäänud ja võime edasi liikuda Rheinfalli poole. Sellest juba järgmises postituses lähemalt.
Barcelonas istusime oma bussi ning söitsime vaatama linna yht märkimisväärseimat rajatist - La Sagrada Familia katedraal. Tegemist on hoonega, mida on yle 100 aasta ehitatud, arhitekiks Gaudi – mees, kes on oma käekirjaga väga palju Barcelona välimust möjutanud. Seal jagunes meie seltskond kaheks – need, kes tahtsid randa minna ning need, kes eelistasid linna peal ringi vaadata. Mina läksin koos Exi ja Swartsiga Barcelona veemönusid nautima. Algul valisime pisut vale rannariba, sest too koht oli muuliga kahelt poolt ymbritsetud ning ysna prahti täis. Ka inimesi tundus kahtlaselt vähe. Liikusime randa pidi pisut edasi ja leidsime öige koha yles. Olid seal alles lained! Kuna Eestis 5-meetriste lainetega rannas vöidelda ei saa, siis olimegi enamuse ajast vees ning möllasime lainetevahus umbes kella 4ni. Seejärel tegime väikse suveniiripoodlemise ning vötsime teised kutid peale. Sellest hetkest alates enam edasi me ei söitnud, nyyd juba tagasi kodu poole.
Kuna oli selge, et Annecy'sse me tolle päeva öhtuks ei jöua, siis vötsime sihiks hoopiski Löuna-Prantsusmaa ajaloolise Avignoni linna. Meie suureks yllatuseks polnudki tegu väljasurnud väikelinnaga, vaid seal kihas ikka hull melu. Nagu teada saime, siis toimus seal iga-aastane teatrifestival, mis oli täiesti halvanud liikluse vanalinnas. Auto parkisime väljaspoole linnamyyri, mis Avignonis ymbritseb 100%-selt kogu vanalinna. Ajaloos mitte nii hästi orienteerujatele mainin ära, et Avignon on linn, kus 14. sajandil elasid ligi 70 aastat paavstid nn “Avignoni vangipölves”. Linn kuulus pikemat aega paavstide valitsemise alla. Linnas oli meil esmane eesmärk köht täis saada, sest hommikust saati polnud osad meist midagi möistlikku söönud. Läksimegi kohalikku restorani, kuid tundub, et maailmakuulsa Prantsuse köögi taset me seal siiski ei kohanud. Köhud täis, vaatasime pisut festivali yritusi ning seejärel hakkasime bussi poole tagasi liikuma mööda peatänavat. Et me polnud bussi asukohta GPS-i ära märkinud, siis liikusime köhutunde järgi. Linnamyyrist välja jöudes keerasime valele poole ning tegime KOGU linnamyyrile tiiru peale (peaks olema mingi 4-5 km). Aga päris möttetult me seda aega ka ei raisanud. Nägime väga innovaatilist prostitutsioonimajandust. Siit oleks ka eesti konkubiinidel nii möndagi öppida. Nimelt söitsid neegritest löbunaised valgete suurte kaubikutega parklatesse, panid salongis tuled pölema ja jäid kundesid ootama. Kui keegi röömus mees tuli, siis tömmati kardin ette ja mindi bussi tahaossa äri ajama.
Selleks ajaks, kui me löpuks bussini jöudsime, oli kell juba 1 öösel ning enam polnud mötet F1 hotelli minema hakata, nagu esialgu plaanis oli. Söitsime hoopiski edasi Annecy poole ning jäime yhte teeäärsetest kämpimiskohtadest, kus oli olemas WC, värske vesi ning lauad-toolidki. Pikema tseremooniata läksime magama. Hommikul ärgates jalutas meie juurde yks paarike, tervitades meid sulaselges eesti keeles. Tuli välja, et juhuslikult ööbis meie körval telgis yks eesti-ungari paar. Isegi ungarlasest noormees möistis hästi eesti keelt. Rääkisime nendega pisut juttu ning seejärel hakkasime Annecy poole edasi söitma.
Annecy on kaunis Prantsusmaa Alpide väikelinn. Linna ääres on Annecy järv ning ka linn ise on jöega pooleks löigatud 2 ossa. Parkisime auto ära ning läksime jöe ääres söögikohta otsima. Linnas oli äärmiselt umbne ja palav ning pikalt päikese käes praadida poleks tahtnud. Ära söönud, otsustasime Annecy järve ujuma minna. Tegemist oli üle pika aja esimese mageda vee koguga, mis oli meeldivaks vahelduseks soolasele Vahemerele. Järves oli liivapöhi ning ilus ja selge vesi, kuigi madal.
Peale Annecyt nägi kava ette Mont Blanciga tutvumist. Teel Charmonixi avanes meile maaliline vaade Mont Blancile, kuid see jäigi meie viimaseks kohtumiseks selle hiiglasega, sest Charmonixi linnakeses, kust pidi minema gondel 3800m körgusele, kysiti selle söidu eest 40 eurot iga inimese pealt. Leidsime, et see oleks möttetult kallis kulutus ning tegime selle asemel kohalikus baaris lohutuseks möned ölled :). Charmonixis suutsime fikseerida temperatuuri 38 kraadi sooja.
Järgmiseks sihiks sai sätitud GPS-il Lausanne Šveitsis. Tegemist on siis 11. riigiga meie reisil. Lausanne's oli ylesandeks leida pood ning osta endale syya. Kohalike abiga me selle löpuks ka leidsime ning tegime ära suuremad sisseostud, mitte unustades kohalikku ölut. Kuna eelmine öö oli kämpingus möödunud väga mönusalt, siis lootsime ka Šveitsis leida sarnase ööbimiskoha. Peale möningaseid otsinguid avastasime yhe väga laheda puhkeala kiirtee ääres. Seal oli köik olemas! Söime, jöime ning kuulasime muusikat umbes 00.00ni. Siis märkis Ex prohvetlikult, et varsti hakkab sadama, kuna ta nägi kauguses välgusähvatusi. Ylejäänud läksid telki magama, mina ja Lendok aga bussi. Ja öigesti tegime, sest sellist tormituult, paduvihma ja välgumöllu pole mina kyll elus varem näinud. Oli väga keeruline magada, kui kogu aeg oli taevas välgatustest valge. Teised kallasid hommikul telkidest ja magamiskottidest vett välja. Aga tundub, et keegi haigeks pole jäänud ja võime edasi liikuda Rheinfalli poole. Sellest juba järgmises postituses lähemalt.
kolmapäev, 15. juuli 2009
10. päeva hommik
Ola!
Oleme elusalt ja tervelt jõudnud oma reisi kaugeimasse sihtpunkti - Barcelonasse! Selja taga on üle 4000 km autosõitu ning 10 erinevat riiki 11-st (Šveits).
Eile hommikul pakkisime siis lõplikult oma asjad kokku Nizzas ning otsustasime veeta rannapäeva kaunis sadamalinnas Frejusis. Kuna eile, 14. juulil oli prantslastel Bastille'i vallutamise 220. aastapäev (märgib Pr. revolutsiooni algust), siis oli kogu linnake kui üks suur siesta. Inimesi näha erti polnud, poed olid kinni, söögikohtigi tuli tikutulega otsida. Tundus, et kohalikud olid oma aknaluugid see hommik kinni jätnud ja rahulikult lihtsalt edasi maganud. Vaid rannas võis turiste näha patseerimas. Olnud vaadanud ära Frejusi sadama, suundusime randa, sest tegemist oli äärmiselt sooja päevaga (32 kraadi). Tuleb tunnistada, et Frejusi rand on seninähtud randadeist parim! Tegemist oli mõnusa liivarannaga, kus olid ka väiksed lained. Kuna inimesi oli vähem, siis oli ka normaalne seal ringi liikuda. Muide, merevesi oli seal niivõrd soolane, et kandis ilusti kõiki vee peal. Peale rannaprotseduure otsisime söögikohta ning leidsime ühe enam-vähem mõistliku hinnaga kohviku "Hermes" kesklinnast. Süüa oli paraku vaid salateid, mis aga lõppkokkuvõttes väga maitsvaks osutusid.
Kõhud täis, läksime tagasi oma jahedasse bussi ning alustasime pikka sõitu Barcelona suunas. Kõik läks väga libedalt ning õhtul kella 21-ks jõudsimegi Hispaania suuruselt teise linna. Kui olime end hotelli sisse seadnud (ma pidin oma elu keerulisima parkimisoperatsiooni läbi viima siin parkimismajas), siis otsustas enamus meist Barcelona kesklinna minna. Seda tegime metrooga. Kesklinn oli täis öist melu. Ma arvan, et seninähtud linnadest on Barca ööelu kõige kirevam ja elavam. Raha eest saab siin kõike: süüa-juua, nänni, narkootikume, naisi (kes on vägagi pealetükkivad). Kogu aeg pakutakse sulle midagi, hetkekski ei saa end rahulikult tunda ning pidevalt tuleb "no, thank you"-sid visata vasakule ja paremale. Aga sellegipoolest oli äärmiselt lahe ning tuiasime linna peal umbes 3-ni öösel, kuni uni võitu sai. Tagasi hotelli saime mingi öise bussiga.
P.S. Barcas kohtusime selle reisi jooksul teist korda eestlastega siin pool Euroopat. Esimene kord oli öösel Nizzas, teine kord siis nüüd siin, Barcelonas. Äärmiselt meeldiv tunne oli emakeelt ka tänava peal kuulda!
Tänane tegevuskava näeb ette päeva Barcelona rannas ning õhtuks peaksime jõudma tagasi Prantsusmaale Annecy'sse.
Oleme elusalt ja tervelt jõudnud oma reisi kaugeimasse sihtpunkti - Barcelonasse! Selja taga on üle 4000 km autosõitu ning 10 erinevat riiki 11-st (Šveits).
Eile hommikul pakkisime siis lõplikult oma asjad kokku Nizzas ning otsustasime veeta rannapäeva kaunis sadamalinnas Frejusis. Kuna eile, 14. juulil oli prantslastel Bastille'i vallutamise 220. aastapäev (märgib Pr. revolutsiooni algust), siis oli kogu linnake kui üks suur siesta. Inimesi näha erti polnud, poed olid kinni, söögikohtigi tuli tikutulega otsida. Tundus, et kohalikud olid oma aknaluugid see hommik kinni jätnud ja rahulikult lihtsalt edasi maganud. Vaid rannas võis turiste näha patseerimas. Olnud vaadanud ära Frejusi sadama, suundusime randa, sest tegemist oli äärmiselt sooja päevaga (32 kraadi). Tuleb tunnistada, et Frejusi rand on seninähtud randadeist parim! Tegemist oli mõnusa liivarannaga, kus olid ka väiksed lained. Kuna inimesi oli vähem, siis oli ka normaalne seal ringi liikuda. Muide, merevesi oli seal niivõrd soolane, et kandis ilusti kõiki vee peal. Peale rannaprotseduure otsisime söögikohta ning leidsime ühe enam-vähem mõistliku hinnaga kohviku "Hermes" kesklinnast. Süüa oli paraku vaid salateid, mis aga lõppkokkuvõttes väga maitsvaks osutusid.
Kõhud täis, läksime tagasi oma jahedasse bussi ning alustasime pikka sõitu Barcelona suunas. Kõik läks väga libedalt ning õhtul kella 21-ks jõudsimegi Hispaania suuruselt teise linna. Kui olime end hotelli sisse seadnud (ma pidin oma elu keerulisima parkimisoperatsiooni läbi viima siin parkimismajas), siis otsustas enamus meist Barcelona kesklinna minna. Seda tegime metrooga. Kesklinn oli täis öist melu. Ma arvan, et seninähtud linnadest on Barca ööelu kõige kirevam ja elavam. Raha eest saab siin kõike: süüa-juua, nänni, narkootikume, naisi (kes on vägagi pealetükkivad). Kogu aeg pakutakse sulle midagi, hetkekski ei saa end rahulikult tunda ning pidevalt tuleb "no, thank you"-sid visata vasakule ja paremale. Aga sellegipoolest oli äärmiselt lahe ning tuiasime linna peal umbes 3-ni öösel, kuni uni võitu sai. Tagasi hotelli saime mingi öise bussiga.
P.S. Barcas kohtusime selle reisi jooksul teist korda eestlastega siin pool Euroopat. Esimene kord oli öösel Nizzas, teine kord siis nüüd siin, Barcelonas. Äärmiselt meeldiv tunne oli emakeelt ka tänava peal kuulda!
Tänane tegevuskava näeb ette päeva Barcelona rannas ning õhtuks peaksime jõudma tagasi Prantsusmaale Annecy'sse.
esmaspäev, 13. juuli 2009
8. öhtu seisuga
Bonjour!
Täna teen järjekordse ylevaate viimasel paaril päeval toimunust. Klaviatuuril on sedapuhku soome keel, seega vabandan ette eesti keele väärkasutuse pärast.
Viimati kirjutasin laupäeva öhtupoolikul, enne linna peale minemist. Laupäeva vötaks lyhidalt kokku nii, et ööelu on siin uskumatult vilgas, rahva- ja tegevuserohke. Ylejäänu sobiks pigem seltskonnajakirjade lehekylgedele kui siia blogisse. :)
Pyhapäeva hommik oli raske, kuid saime möistlikul ajal liikuma ning vötsime suuna Monaco peale. Hommikune ilm oli väga kena ning söit öige lyhike tegelikult. Kohale jöudes oli meil muresid parkimisega, sest meie "Mullivann" (auto hyydnimi) ei tahtnud kuidagi körguse poolest ära mahtuda paljudesse parklatesse, ka Monaco kitsad tänavad valmistasid pisut peavalu. Kuid olnud GPS-i järgi oma bussi merele parkinud, läksime seda kaunist linna avastama. Alustasime Grimaldide (vyrstisuguvösa) paleega. Sealt liikusime kesklinna jahisadamasse. Seal oli tösine oht oma kael ära nikastada, sest vaatamist oli nii meeletult palju! Köigepealt muidugi Monaco luksuslik autopark, mis yhtki meest kylmaks ei jäta; seejärel jahisadamas seisvad kruiisilaevade möötu kaatrid ja jahid; ning viimaks muidugi rohkelt silmaröömu örnema soo näol. Jöudsime aegsasti Monaco randa. Seal olid kivid peenemad ja mönusamad kui Nizzas, parem peale astuda. Kyll aga meeletult kuumad. Rannamönusid sai oma paar tundi ikka nauditud, niisama ranna ja Vahemere piiril oli äärmiselt mönus lebotada. Nii mönigi meist pidi selleks ajaks end juba päikese eest kaitsma. Peale veeprotseduure oli aeg löunatamiseks. Seda tegime mönusas rannabaaris, kus oli koos nii ventilaator kui niiske öhu pihusti. Kohalikud toidud ja eksootilised kokteilid...mmmm. Köht täis, jalutasime yles Monte Carlo kuulsa kasiino juurde ning nautisime seal köike luksuslikku, kuigi sissesaamiseks puudusid meil paraku viisakad riided. Öhtuks oli köigil köndimisest ysna körini ning söitsime bussiga Villefranche'i, et toda kitsaste tänavatega labyrindilaadset kyla ja vaadet kogeda. Öhtul sai taaskord Nizza ööelu avastatud, sest isegi pyhapäeval ei peatu siin hetkekski melu.
Täna vötsime ette Cannes'i linna, mida iga filmihuviline peaks tundma. Seal tutvusime nii kohalike vaatamisväärsuste, rannamönudega (esimene liivarand seni) ning kohalike toitudega. Yldmulje oli kahtlemata väga positiivne, varjutas seda vaid pisut niruvöitu ilm (mis selle piirkonna standardi järgi on jätkuvalt yle 27 kraadi sooja, kuigi pilves). Täna öhtul on taas plaanis minna Nizza linna peale, sest tegemist on meie viimase ööga siin ja homme lähme juba Barcelonasse. Nimelt muutsime käigult pisut reisiplaani ning homne päev möödub Frejusi rannas ja Barcelona poole söites. Aga sellest juba teine kord.
Täna teen järjekordse ylevaate viimasel paaril päeval toimunust. Klaviatuuril on sedapuhku soome keel, seega vabandan ette eesti keele väärkasutuse pärast.
Viimati kirjutasin laupäeva öhtupoolikul, enne linna peale minemist. Laupäeva vötaks lyhidalt kokku nii, et ööelu on siin uskumatult vilgas, rahva- ja tegevuserohke. Ylejäänu sobiks pigem seltskonnajakirjade lehekylgedele kui siia blogisse. :)
Pyhapäeva hommik oli raske, kuid saime möistlikul ajal liikuma ning vötsime suuna Monaco peale. Hommikune ilm oli väga kena ning söit öige lyhike tegelikult. Kohale jöudes oli meil muresid parkimisega, sest meie "Mullivann" (auto hyydnimi) ei tahtnud kuidagi körguse poolest ära mahtuda paljudesse parklatesse, ka Monaco kitsad tänavad valmistasid pisut peavalu. Kuid olnud GPS-i järgi oma bussi merele parkinud, läksime seda kaunist linna avastama. Alustasime Grimaldide (vyrstisuguvösa) paleega. Sealt liikusime kesklinna jahisadamasse. Seal oli tösine oht oma kael ära nikastada, sest vaatamist oli nii meeletult palju! Köigepealt muidugi Monaco luksuslik autopark, mis yhtki meest kylmaks ei jäta; seejärel jahisadamas seisvad kruiisilaevade möötu kaatrid ja jahid; ning viimaks muidugi rohkelt silmaröömu örnema soo näol. Jöudsime aegsasti Monaco randa. Seal olid kivid peenemad ja mönusamad kui Nizzas, parem peale astuda. Kyll aga meeletult kuumad. Rannamönusid sai oma paar tundi ikka nauditud, niisama ranna ja Vahemere piiril oli äärmiselt mönus lebotada. Nii mönigi meist pidi selleks ajaks end juba päikese eest kaitsma. Peale veeprotseduure oli aeg löunatamiseks. Seda tegime mönusas rannabaaris, kus oli koos nii ventilaator kui niiske öhu pihusti. Kohalikud toidud ja eksootilised kokteilid...mmmm. Köht täis, jalutasime yles Monte Carlo kuulsa kasiino juurde ning nautisime seal köike luksuslikku, kuigi sissesaamiseks puudusid meil paraku viisakad riided. Öhtuks oli köigil köndimisest ysna körini ning söitsime bussiga Villefranche'i, et toda kitsaste tänavatega labyrindilaadset kyla ja vaadet kogeda. Öhtul sai taaskord Nizza ööelu avastatud, sest isegi pyhapäeval ei peatu siin hetkekski melu.
Täna vötsime ette Cannes'i linna, mida iga filmihuviline peaks tundma. Seal tutvusime nii kohalike vaatamisväärsuste, rannamönudega (esimene liivarand seni) ning kohalike toitudega. Yldmulje oli kahtlemata väga positiivne, varjutas seda vaid pisut niruvöitu ilm (mis selle piirkonna standardi järgi on jätkuvalt yle 27 kraadi sooja, kuigi pilves). Täna öhtul on taas plaanis minna Nizza linna peale, sest tegemist on meie viimase ööga siin ja homme lähme juba Barcelonasse. Nimelt muutsime käigult pisut reisiplaani ning homne päev möödub Frejusi rannas ja Barcelona poole söites. Aga sellest juba teine kord.
laupäev, 11. juuli 2009
6. päeva õhtuks
...oleme jõudnud siis Nizzasse Prantsuse Rivieras. See ongi ehk kogu meie reisi lahedaim aeg, kui saame 4 ööd magada hotellis ja nautida rannamõnusid ja muud mölu. Kui mõtlete, kuidas täpitähed sain, siis häkkisin natuke siin avalikus kasutuses olevat arvutit ja vahetasin klaviatuuri keele eesti oma vastu.
Kus ma siis viimati olin? Garda järve ääres ilmselt. Too õhtu venis ikka õige pikaks, sest me istusime ranna ääres ja laulsime lõbusalt. Sattusime aga kokku mingite sakslastega, kes teadsid linna peal head klubi. Sinna siis jalad seadsimegi. Saigi natuke lõbutsetud ning öö veetsime kämpingualal telgis või autos.
Hommikul ootas meid muidugi tühi kõht ja sõit moepealinna Milanosse. Ega see just lühike maa polnudki, aga läks kähku. Seal otsisime parkimismaja ning tuiasime linna peal. Sai nähtud hiiglasuurt valgest marmorist katedraali, Vittorio Emanuele ratsamonumenti, Sfrozade lossi ja palju-palju muud. Sõime Mäkis :| Milanost veel nii palju, et ühehäälselt leidsime kohalikud naisterahvad äärmiselt kenad olevat. Võrreldav täitsa Eestiga (loodan, et saan saan andeks selle võrdluse).
Peale Milanot saigi sõidetud Vahemere äärde ja sealt Nizzasse. Märksõnadeks kiirteemaksud ja bussisõit. Mida kõike selle sõidu ajal ei juhtunud...
Ja eile õhtul siis seadsime end hotellis sisse, kiired pesu ja välja. Egon näitas linna ja otsisime söögikohta. Kõik söögikohad olid kinni või taheti hingehinda kõhutäie eest. Peale väikest veini ja lõpuks ometi täitunud kõhu, olid pooled meist omadega küpsed ja tahtsime ainult voodisse, sh mina. Teised tuiasid linna peal veel ja meie läksime hotelli ära. Muidugi me ei osanud konditsioneeri tööle panna ja oli äärmiselt palav magada. Ilma igasuguse tekita ja poisid kahekaupa voodites :D.
Täna tegime kiire hommikusöögi ja siis randa. Rand oli küll kivine, väga rahvast täis, aga helesinine (soolane siiski) Vahemeri korvas selle täielikult. Vähemasti ei saanud liivaseks. Saime kõvasti võrku mängida ja nisama lebotada. Vesi oli kulla hinnaga. Siin suhtutakse poolpaljalt päevitamisse väga mõistvalt. Pood on hotelli lähedal ja odav, kohaliku standardi järgi vähemasti. Täna õhtul on kindel plaan minna Nizza klubisid avastama, üks juba välja vaadatud ka.
Au revoir!
Kus ma siis viimati olin? Garda järve ääres ilmselt. Too õhtu venis ikka õige pikaks, sest me istusime ranna ääres ja laulsime lõbusalt. Sattusime aga kokku mingite sakslastega, kes teadsid linna peal head klubi. Sinna siis jalad seadsimegi. Saigi natuke lõbutsetud ning öö veetsime kämpingualal telgis või autos.
Hommikul ootas meid muidugi tühi kõht ja sõit moepealinna Milanosse. Ega see just lühike maa polnudki, aga läks kähku. Seal otsisime parkimismaja ning tuiasime linna peal. Sai nähtud hiiglasuurt valgest marmorist katedraali, Vittorio Emanuele ratsamonumenti, Sfrozade lossi ja palju-palju muud. Sõime Mäkis :| Milanost veel nii palju, et ühehäälselt leidsime kohalikud naisterahvad äärmiselt kenad olevat. Võrreldav täitsa Eestiga (loodan, et saan saan andeks selle võrdluse).
Peale Milanot saigi sõidetud Vahemere äärde ja sealt Nizzasse. Märksõnadeks kiirteemaksud ja bussisõit. Mida kõike selle sõidu ajal ei juhtunud...
Ja eile õhtul siis seadsime end hotellis sisse, kiired pesu ja välja. Egon näitas linna ja otsisime söögikohta. Kõik söögikohad olid kinni või taheti hingehinda kõhutäie eest. Peale väikest veini ja lõpuks ometi täitunud kõhu, olid pooled meist omadega küpsed ja tahtsime ainult voodisse, sh mina. Teised tuiasid linna peal veel ja meie läksime hotelli ära. Muidugi me ei osanud konditsioneeri tööle panna ja oli äärmiselt palav magada. Ilma igasuguse tekita ja poisid kahekaupa voodites :D.
Täna tegime kiire hommikusöögi ja siis randa. Rand oli küll kivine, väga rahvast täis, aga helesinine (soolane siiski) Vahemeri korvas selle täielikult. Vähemasti ei saanud liivaseks. Saime kõvasti võrku mängida ja nisama lebotada. Vesi oli kulla hinnaga. Siin suhtutakse poolpaljalt päevitamisse väga mõistvalt. Pood on hotelli lähedal ja odav, kohaliku standardi järgi vähemasti. Täna õhtul on kindel plaan minna Nizza klubisid avastama, üks juba välja vaadatud ka.
Au revoir!
neljapäev, 9. juuli 2009
4. pàeva òhtuks
Mul on tàpselt 15 minutit aega, et kirjutada lyhiylevaade seni toimunust. :) Vabandan juba ette tàpitàhtede vààrkasutuse pàrast.
Istun praegu internetipunktis Garda jàrve ààres Itaalias (suurim sealmaal). Ilm on mònusalt soe ja enam ei saja ònneks. Kàisime just ujumas ja vesi on uskumatult selge, kyll aga ka ysna karge - 14,5 kraadi. Siin òòbime telkides vòi kuidas keegi... Tàna jalutasime niisama jàrve ààres ja nautisime òiget Itaalias pizzat ja veini. Niipea, kui siin lòpetan, liitun teistega, kes istuvad jàrve ààres ja juba on ysna lòbusas meeleolus.
Voib-olla annan kiire ylevaate seni toimunust ka:
1. pàevaga sòitsime Tartust làbi Làti-Leedu ja Poola ning jòudsime 2. pàeva hommikuks Prahasse (kohaliku aja jàrgi kella 7ks). Sòit làks kiirelt, teeolud olid enam-vàhem ja erilisi vahejuhtumeid ònneks polnud. Kòik làks libedalt.
Seejàrel nàitasin teistele Praha tàhtsamad vaatamisvààrsused àra (Karli sild, astronoomiline kell, Raekoja plats jne), kuna olen seal juba peaaegu kohalik. Mingid turistid tulid mult teed kysima. Ega me seal kaua olnudki - Mynchen ootas ju.
Mynchen oli maasikas! Esiteks oli meil seal hotell! See tàhendas pesemist ja voodis magamist. Ilm oli paraku ysna jama - sadas vihma, kohati pàris tugevalt. Aga Mynchen on ju òllekultuuri pèalinn ja nii me siis làksime Hofbràuhausi seda ka omal nahal proovima. òhtu venis ikka òige pikale :)
Hommikul tòusime yles, seejàrel hommikusòòk ja minek BMW Welti, mis on iga autohuvilise unistuste koht. Eriti minule, kes ma olen baieri autode fànn. Seal oli ka olympiastaadion ja muud huvitavat. Aga BMW muuseum oli klass omaette. Sellest vòiks kohe eraldi postituse teha koos piltidega. Iga asi omal ajal.
5 minutit veel... Peale Mynchenit sòitsime Innsbrucki ja sealt Zell am Seesse kàmpima. Oli ysna rahulik òhtu. Tànane hommik algas Austria kòrgeima màgiteega Grossglockneril. See oli tòesti vòimas sòita Alpidesse raiutud màgiteel 3 km kòrgusel. Vaated olid fantastilised! Ja sealt yle Alpide tulimegi Itaaliasse Garda jàrve ààrde. Ning nyyd pean ma lòpetama. Ehk Nizzast teen uue postituse. Pàikest!
Istun praegu internetipunktis Garda jàrve ààres Itaalias (suurim sealmaal). Ilm on mònusalt soe ja enam ei saja ònneks. Kàisime just ujumas ja vesi on uskumatult selge, kyll aga ka ysna karge - 14,5 kraadi. Siin òòbime telkides vòi kuidas keegi... Tàna jalutasime niisama jàrve ààres ja nautisime òiget Itaalias pizzat ja veini. Niipea, kui siin lòpetan, liitun teistega, kes istuvad jàrve ààres ja juba on ysna lòbusas meeleolus.
Voib-olla annan kiire ylevaate seni toimunust ka:
1. pàevaga sòitsime Tartust làbi Làti-Leedu ja Poola ning jòudsime 2. pàeva hommikuks Prahasse (kohaliku aja jàrgi kella 7ks). Sòit làks kiirelt, teeolud olid enam-vàhem ja erilisi vahejuhtumeid ònneks polnud. Kòik làks libedalt.
Seejàrel nàitasin teistele Praha tàhtsamad vaatamisvààrsused àra (Karli sild, astronoomiline kell, Raekoja plats jne), kuna olen seal juba peaaegu kohalik. Mingid turistid tulid mult teed kysima. Ega me seal kaua olnudki - Mynchen ootas ju.
Mynchen oli maasikas! Esiteks oli meil seal hotell! See tàhendas pesemist ja voodis magamist. Ilm oli paraku ysna jama - sadas vihma, kohati pàris tugevalt. Aga Mynchen on ju òllekultuuri pèalinn ja nii me siis làksime Hofbràuhausi seda ka omal nahal proovima. òhtu venis ikka òige pikale :)
Hommikul tòusime yles, seejàrel hommikusòòk ja minek BMW Welti, mis on iga autohuvilise unistuste koht. Eriti minule, kes ma olen baieri autode fànn. Seal oli ka olympiastaadion ja muud huvitavat. Aga BMW muuseum oli klass omaette. Sellest vòiks kohe eraldi postituse teha koos piltidega. Iga asi omal ajal.
5 minutit veel... Peale Mynchenit sòitsime Innsbrucki ja sealt Zell am Seesse kàmpima. Oli ysna rahulik òhtu. Tànane hommik algas Austria kòrgeima màgiteega Grossglockneril. See oli tòesti vòimas sòita Alpidesse raiutud màgiteel 3 km kòrgusel. Vaated olid fantastilised! Ja sealt yle Alpide tulimegi Itaaliasse Garda jàrve ààrde. Ning nyyd pean ma lòpetama. Ehk Nizzast teen uue postituse. Pàikest!
pühapäev, 5. juuli 2009
Start
Nii, blogi ettevalmistusosa on läbi ja rohkem siia ettevalmistustest postitusi ei tule. Siia tasub nüüd pigem vaadata selleks, et näha kus oleme, mis teinud oleme ja vaadata pilte kuhu juba sattunud oleme. Ei saa lubada, et seda regulaarselt teha saame, sest ega siis reisil palju aega pole, et seda netis istumisele kulutada. Aga kui netiühenduse leiame siis mõne kiire repliigi või kokkuvõtte ikka siia postitame, ehk isegi mõne pildi. Tagasitulles ilmub siia kindlasti mingi galerii ja reisi kokkuvõte. Eks hiljem hea teada, mis valesti tegime ja mida teistel või meil endal tulevikus reisi planeerides paremini annaks teha. Loodetavasti kõik laabub!
Varsti varsti stardime!
Meelespea
Võtke kindlasti kaasa:
1) reisidokument
2) autojuhiload
3) pangakaart
4) euroopa ravikindlustus kaart
5) magamiskott
6) rätik
7) ujumispüksid
8) mobiiltelefon ja laadija
9) päikesekreem
10) muusika plaate mis sõidu ajal kuulata tahate
11) soe pusa oleks soovituslik võtta, kuna läheme ka Mont-Blancile
12) hambapasta/hambahari
13) duššigeel
14) habemeajamisvahendid
15) plätud
16) kõvasti t-särke
17) viisakamaid riideid õhtuseks programmiks :D
18) bussi võib võtta mingit snäkki ja karastusjooke igaüks
19) päikeseprillid
20) soovitavalt mingi väike kaelapadi või padi bussis magamiseks (pole hädavajalik, aga oleks mugav)
21) võiks olla kaasas väike seljakott randa asjade kaasa vedamiseks mis vaja
Ah noh läheb totraks juba. Ühesõnaga riietest vaadakse ise mis vaja on, üleliia pole mõtet võtta. Need olid asjad mis meelde tulid mis võiksite kaasa võtta.
Impshh peab kaasa võtma telgi ja kõik TomTom gps seadme ja selle vajaliku, samuti hotelli broneeringute voucherid.
Aivo peab kaasa võtma teise telgi.
Swarts peab kaasa võtma alkomeetri.
Lendok peab kaasa võtma läpaka ja selle laadija.
Mina võtan kaasa kaamera ja kõik sellele vajaliku.
Nii, niiet vaadake, et kõik hädavajalik kaasa saab, hommikul siis näeb. Läheb tripiks.
1) reisidokument
2) autojuhiload
3) pangakaart
4) euroopa ravikindlustus kaart
5) magamiskott
6) rätik
7) ujumispüksid
8) mobiiltelefon ja laadija
9) päikesekreem
10) muusika plaate mis sõidu ajal kuulata tahate
11) soe pusa oleks soovituslik võtta, kuna läheme ka Mont-Blancile
12) hambapasta/hambahari
13) duššigeel
14) habemeajamisvahendid
15) plätud
16) kõvasti t-särke
17) viisakamaid riideid õhtuseks programmiks :D
18) bussi võib võtta mingit snäkki ja karastusjooke igaüks
19) päikeseprillid
20) soovitavalt mingi väike kaelapadi või padi bussis magamiseks (pole hädavajalik, aga oleks mugav)
21) võiks olla kaasas väike seljakott randa asjade kaasa vedamiseks mis vaja
Ah noh läheb totraks juba. Ühesõnaga riietest vaadakse ise mis vaja on, üleliia pole mõtet võtta. Need olid asjad mis meelde tulid mis võiksite kaasa võtta.
Impshh peab kaasa võtma telgi ja kõik TomTom gps seadme ja selle vajaliku, samuti hotelli broneeringute voucherid.
Aivo peab kaasa võtma teise telgi.
Swarts peab kaasa võtma alkomeetri.
Lendok peab kaasa võtma läpaka ja selle laadija.
Mina võtan kaasa kaamera ja kõik sellele vajaliku.
Nii, niiet vaadake, et kõik hädavajalik kaasa saab, hommikul siis näeb. Läheb tripiks.
reede, 3. juuli 2009
Raha ja bussi asjad
Kandsin siis kõigile tagasi 286 krooni bussirendi ettemaksu. Bussirent ise on makstud kogu ulatuses ja sellega on korras. Eks Aivo oskab öelda kuidas temale laekuma pidavate rahadega on. Oskan vaid öelda, et mina pole veel kandnud, kuna ma ei saa vist oma palka ja puhkuseraha enne esmaspäeva/teisipäeva kätte. Kuidagi üritan raha ikkagi ära kanda enne kui reis algab.
Bussile läheme järgi pühapäeva õhtul 19.00, anku siis teada, kes Lähtelt minuga kaasa tuleb bussi järgi, sest buss läheb siis Lähtele ja tuleb esmaspäeva hommikul sealt linna, kust ülejäänud inimesed peale võetakse.
Bussile läheme järgi pühapäeva õhtul 19.00, anku siis teada, kes Lähtelt minuga kaasa tuleb bussi järgi, sest buss läheb siis Lähtele ja tuleb esmaspäeva hommikul sealt linna, kust ülejäänud inimesed peale võetakse.
Tellimine:
Postitused (Atom)
