Lõpuspurt

Just sellise pealkirjaga võiks kokku võtta meie reisi viimased päevad, sest juba eile õhtul kella 22-ks jõudsime kõik ilusti oma kodudesse. Oi, kui hea on taas kodus olla! Aga kõigest järgemööda.

Alustama peaksin ilmselt vihmasest reede hommikust Šveitsis kuskil Lausanne' ja Berni vahelisel kiirteel. Nagu öeldud sai, siis osad meist polnuks suutelised enam magamiskotis või telgis magama, sest need olid kõik läbimärjaks saanud selle öise paduvihmaga. Panime oma laagri kokku ning võtsime suuna Berni peale. Aga ilm mängis taaskord vingerpussi - hakkas sadama ja üsna tugevalt. Seega jalutuskäigust Šveitsi pealinnas ei tulnud midagi välja. Vahemaad lähevad selles väikeses riigis kiiresti ning sõitsime Zürichisse. Ka seal ei olnud ilmataat meile armuline ning aina sadas ja sadas. Vaid korraks saime jala maha panna ja visata kuulsale Grossmünsterile pilk peale. Vastavalt Ennika soovitusele sõitsime läbi ka Bahnhofstrasselt, kuid halva ilma tõttu oli seal õige vähe rahvast. Järgmiseks sihtkohaks sai võetud Rheinfall. Šveitsist jäigi üldiselt meelde halb ilm ja väikesed vahemaad.

Rheinfall on Šveitsi ja Saksamaa piiril asuv Euroopa suurim kosk. Pikkust oli tal 150 meetrit ja kõrgust 23 meetrit. Ilm oli enam-vähem normaalseks muutunud ning saime lõpuks ometi midagi avastada ka. Seal oli üsna palju rahvast ning turismigruppe. Aga vaade oli ikka võimas! Ja see müra, mida ta tekitas! Mõned meist tegid ka väikestmoodi suveniirišoppingut (Šveitsi armee noad nt). Kõht andis tunda, nagu ütleb Ex (kõht on tühi nagu enne pühi). Aga Rheinfallis olid hinnad kirved ning otsustasime Saksamaal süüa õiget bratwursti, sauerkrauti ja kartoffelnit.

Nii lihtne see paraku polnud...Esimene linnake, kust toitu sattusime otsima, oli Herrenberg. Huvitav nimi muidugi. Tundus, et kogu linn oli mingisugust sebimist täis - valmistuti suuremaks festivaliks, sest igale poole püstitati telke ja laudu. Aga süüa oli võimatu leida! Kella 4 ajal olid kõik söögikohad kinni. Väga näljaste ja kurjadena sõitsime edasi. Ja siis algas jälle see paduvihm ja kella 5-sed ummikud Saksa kiirteel. Tundus, et tol päeval me peale külmade burgerite (mustadeks päevadeks) ja snäkkide midagi süüa ei saagi. Sõitsime korduvalt mööda McDonalds'itest ja Burger Kingitest, aga tahtsime ikka õiget toitu saada. Lõpuks oli aga nii, et "püüdsime kõige paremat, välja kukkus nagu alati" ja sõime Burger Kingis.

Burger Kingis sai ka selle reisi koha pealt tähtsamad otsused vastu võetud. Kuna me polnud pea ööpäeva normaalset ilma näinud, magamiskotid olid märjad, rahavarud otsakorral ning ka reisiväsimus juba peal, siis otsustati ühehäälselt järgmiseks sihtkohaks TARTU võetud. Märgin ära, et siinkohal sai ka üks suur viga tehtud, et me ühtegi teist linna külastada enam ei soovinud. Aga sellest täpsemalt pisut allpool. Tartu oli ligi 2000 km ja 24 tundi sõitu järjest. Vähemasti GPS-i järgi.

Sõita oli raske, sest liiklus oli väga tihe või suisa seisis ning kogu aeg kallas vihma. Suurima koormuse sai ilmselt Kaarel, kes sõitis terve reede. Laupäeva öösel vahetasin ta Berliini lähistel välja ning sain ka pisut Saksa kiirteid nautida. Kuid igal pool olid takistuseks ka teetööd. Kella 7ks hommikul olime jõudnud kuskile Gdanski kanti ja ma ei jaksanud enam sõita, tegime vahetuse ja läksin magama ära. Sel ajal, kui ma magasin, tuligi välja meie saatuslik viga oma marsruudi planeerimisel. Nimelt, tahtes võimalikult kiiresti koju saada, panime sihtkohaks Tartu. GPS arvutas kiireima teekonna paraku läbi Kaliningradi oblasti. Ühel hetkel olevat meil ees olnud automaatidega mehed ja tõkkepuud. Vaevalt neile meie auto küljes lehviv Eesti lipp eriti just meeldida võis...

Ühesõnaga niigi tüütu ja suur Poola venis aina pikemaks ja pikemaks. Tuli ju ümber Venemaa sõita nüüd ja need teed olid ikka alla igasuguse arvestuse. Tankidroom oleks korrektne termin ilmselt. Kõigile tundus, et see kuradi Poola ei lõppegi ära, vaid kilomeetreid tuleb lihtsalt aina juurde ja juurde. Poola-Leedu piiril lendas väga palju mahlakaid kommentaare selle Euroopa suurriigi suunas. :)

Leedus oli missiooniks kiiremas korras süüa saada ning selles osas aitas meid välja mingi Armeenia teeäärne restoran. Toidud olid head ja teenindus saksakeelne, mitte inglisekeelne nagu arvata võiks. Läti läks libedalt ning Eesti-Läti piiril kõlasid sellised "hurrrrrrraaaaaaaaaaad", et kohalikud võisid meid küll imelikeks pidada. Võisidki alata viimased 87 kilomeetrit Emajõe Ateena poole. Küll oli hea tagasi kodumaal olla!

Nüüd siis minu poolt mõned lõppsõnad. Esiteks, kogudistantsiks sai 7800 km. Nähtud sai 11 riiki ja väga suur arv äärmiselt eripalgelisi kohti. 4 kraadist kuni 38 kraadini, 3000 meetri kõrguselt merepinnani. Nägime mägesid ja randu, suuri linnasid ning uniseid külakesi. Oli väga mitmekesine reis, kus sai nautida nii kultuuri kui ka lõbutseda ja puhata. Aga ikkagi on hea kodus olla tagasi! Mulle tundub, et mida rohkem ma maailma näen, seda rohkem hakkan Eestit hindama ja väärtustama. Loodetavasti see ei muutu kunagi.

Reisiseltskond oli väga lahe. Minu meelest saime omavahel hästi läbi ning nalja sai ikka rohkem kui kopika eest, mul olid vahepeal naermisest kõhulihased haiged :D.
Ma kujutan ette, et mõnel naisterahval oleks selles meesteseltskonnas õige imelik olnud...Ja mida kõike selle reisi jooksul ei juhtunud ega toimunud, kuid sellest räägib igaüks juba ise valikuliselt. Sest mis toimus reisil, see võiks ka jääda reisile :)

Ja viimaks, olgugi, et eile kiirustasid kõik koju ära, tahaksin tänada reisikaaslasi ägeda tripi eest. Teiega võiks alati uuesti minna (no olgu, vähemasti mitte enne aasta möödumist)! Kindlasti ei jäta ma mainimata Egoni suuri pingutusi selle reisi toimimise nimel. Olgugi, et ma olen algusest peale selle juures olnud, siis põhimõtteliselt kogu marsruut ja organiseerimine on Egoni poolt tehtud. Ja kõik laabus suurepäraselt ju! Nii et suured tänud ja järgmise korrani.

Auf wiedersehen!