12. päeva hommikul

Viimati kirjutasin 2 päeva tagasi Barcelona hotellist. Siis paistis päike ja sooja oli juba hommikul yle 30 kraadi. Tänaseks on olukord pisut teistsugune – oleme jöudnud omadega mägisesse Šveitsi, ilm on vihmane ning sooja kõigest 17 kraadi. Aga teen lyhikokkuvötte vahepeal toimunust.

Barcelonas istusime oma bussi ning söitsime vaatama linna yht märkimisväärseimat rajatist - La Sagrada Familia katedraal. Tegemist on hoonega, mida on yle 100 aasta ehitatud, arhitekiks Gaudi – mees, kes on oma käekirjaga väga palju Barcelona välimust möjutanud. Seal jagunes meie seltskond kaheks – need, kes tahtsid randa minna ning need, kes eelistasid linna peal ringi vaadata. Mina läksin koos Exi ja Swartsiga Barcelona veemönusid nautima. Algul valisime pisut vale rannariba, sest too koht oli muuliga kahelt poolt ymbritsetud ning ysna prahti täis. Ka inimesi tundus kahtlaselt vähe. Liikusime randa pidi pisut edasi ja leidsime öige koha yles. Olid seal alles lained! Kuna Eestis 5-meetriste lainetega rannas vöidelda ei saa, siis olimegi enamuse ajast vees ning möllasime lainetevahus umbes kella 4ni. Seejärel tegime väikse suveniiripoodlemise ning vötsime teised kutid peale. Sellest hetkest alates enam edasi me ei söitnud, nyyd juba tagasi kodu poole.

Kuna oli selge, et Annecy'sse me tolle päeva öhtuks ei jöua, siis vötsime sihiks hoopiski Löuna-Prantsusmaa ajaloolise Avignoni linna. Meie suureks yllatuseks polnudki tegu väljasurnud väikelinnaga, vaid seal kihas ikka hull melu. Nagu teada saime, siis toimus seal iga-aastane teatrifestival, mis oli täiesti halvanud liikluse vanalinnas. Auto parkisime väljaspoole linnamyyri, mis Avignonis ymbritseb 100%-selt kogu vanalinna. Ajaloos mitte nii hästi orienteerujatele mainin ära, et Avignon on linn, kus 14. sajandil elasid ligi 70 aastat paavstid nn “Avignoni vangipölves”. Linn kuulus pikemat aega paavstide valitsemise alla. Linnas oli meil esmane eesmärk köht täis saada, sest hommikust saati polnud osad meist midagi möistlikku söönud. Läksimegi kohalikku restorani, kuid tundub, et maailmakuulsa Prantsuse köögi taset me seal siiski ei kohanud. Köhud täis, vaatasime pisut festivali yritusi ning seejärel hakkasime bussi poole tagasi liikuma mööda peatänavat. Et me polnud bussi asukohta GPS-i ära märkinud, siis liikusime köhutunde järgi. Linnamyyrist välja jöudes keerasime valele poole ning tegime KOGU linnamyyrile tiiru peale (peaks olema mingi 4-5 km). Aga päris möttetult me seda aega ka ei raisanud. Nägime väga innovaatilist prostitutsioonimajandust. Siit oleks ka eesti konkubiinidel nii möndagi öppida. Nimelt söitsid neegritest löbunaised valgete suurte kaubikutega parklatesse, panid salongis tuled pölema ja jäid kundesid ootama. Kui keegi röömus mees tuli, siis tömmati kardin ette ja mindi bussi tahaossa äri ajama.

Selleks ajaks, kui me löpuks bussini jöudsime, oli kell juba 1 öösel ning enam polnud mötet F1 hotelli minema hakata, nagu esialgu plaanis oli. Söitsime hoopiski edasi Annecy poole ning jäime yhte teeäärsetest kämpimiskohtadest, kus oli olemas WC, värske vesi ning lauad-toolidki. Pikema tseremooniata läksime magama. Hommikul ärgates jalutas meie juurde yks paarike, tervitades meid sulaselges eesti keeles. Tuli välja, et juhuslikult ööbis meie körval telgis yks eesti-ungari paar. Isegi ungarlasest noormees möistis hästi eesti keelt. Rääkisime nendega pisut juttu ning seejärel hakkasime Annecy poole edasi söitma.

Annecy on kaunis Prantsusmaa Alpide väikelinn. Linna ääres on Annecy järv ning ka linn ise on jöega pooleks löigatud 2 ossa. Parkisime auto ära ning läksime jöe ääres söögikohta otsima. Linnas oli äärmiselt umbne ja palav ning pikalt päikese käes praadida poleks tahtnud. Ära söönud, otsustasime Annecy järve ujuma minna. Tegemist oli üle pika aja esimese mageda vee koguga, mis oli meeldivaks vahelduseks soolasele Vahemerele. Järves oli liivapöhi ning ilus ja selge vesi, kuigi madal.

Peale Annecyt nägi kava ette Mont Blanciga tutvumist. Teel Charmonixi avanes meile maaliline vaade Mont Blancile, kuid see jäigi meie viimaseks kohtumiseks selle hiiglasega, sest Charmonixi linnakeses, kust pidi minema gondel 3800m körgusele, kysiti selle söidu eest 40 eurot iga inimese pealt. Leidsime, et see oleks möttetult kallis kulutus ning tegime selle asemel kohalikus baaris lohutuseks möned ölled :). Charmonixis suutsime fikseerida temperatuuri 38 kraadi sooja.

Järgmiseks sihiks sai sätitud GPS-il Lausanne Šveitsis. Tegemist on siis 11. riigiga meie reisil. Lausanne's oli ylesandeks leida pood ning osta endale syya. Kohalike abiga me selle löpuks ka leidsime ning tegime ära suuremad sisseostud, mitte unustades kohalikku ölut. Kuna eelmine öö oli kämpingus möödunud väga mönusalt, siis lootsime ka Šveitsis leida sarnase ööbimiskoha. Peale möningaseid otsinguid avastasime yhe väga laheda puhkeala kiirtee ääres. Seal oli köik olemas! Söime, jöime ning kuulasime muusikat umbes 00.00ni. Siis märkis Ex prohvetlikult, et varsti hakkab sadama, kuna ta nägi kauguses välgusähvatusi. Ylejäänud läksid telki magama, mina ja Lendok aga bussi. Ja öigesti tegime, sest sellist tormituult, paduvihma ja välgumöllu pole mina kyll elus varem näinud. Oli väga keeruline magada, kui kogu aeg oli taevas välgatustest valge. Teised kallasid hommikul telkidest ja magamiskottidest vett välja. Aga tundub, et keegi haigeks pole jäänud ja võime edasi liikuda Rheinfalli poole. Sellest juba järgmises postituses lähemalt.